Dirhamis

Reisipaunast

Liin nr 15, väljumisega Haapsalust 14:20 – selle ma valingi, et sõita ühel oma töövabal kolmapäeval, 20.juulil, Dirhamisse. Tunnike sõitu ja mulle jääb aega poolteist tundi, et rannaribal uidata ning jalad vette kasta. Enamaks olen ma lihtsalt laisk. Ei ole ei linal ega liival pikutaja tüüp. Kuuma käes lesida on igavaim tegevus, mida olen inimestes täheldanud. Mis seals ikka, peenraha taskusse - bussipiletite jaoks sinna ja tagasi. Üks viiekas ka lisaks, ehk saab suvekohviku terassil enne lahkumist jäätist limpsida. Jäätist ma endale keelata ei saa, kui mõte ligi tuleb.

Nii olen ma otsustanud, et üks ots tavaliiniga Dirhamisse ja tagasi koju Suvebussiga. Pean ikka ära testima selle valiku. Kuid miks mitte hommikul kohe startida – 10:30-st? Sel on minu jaoks imetabane põhjus – no mida ma teen seal 5 tundi jutti ja veel üksinda.

L&L liin lähenes minu peatusele ja peale läks meid kolm inimest. Kõik naised. Küsinud pileti sihtkohta, näis, et saan istekoha eelviimases pingis. Mulle see sobis. Päris viimast, pikka pingirida, püüan võimalusel eirata, kuna seal on üldjuhul ebamugav istuda. Minul. Võtan sisse koha akna all. Istudes siis vasakul pool bussi ja juba sõidamegi.

Reisijatel on igaühel oma tegevus käsil. Enamik on omaette ja bussivurina saatel, kel tuleb unetuka nöoilme, kes kuulab mussi, kõrvakad peas... Ei ma lugenud meid algul kokku, küllap kümne ringis oli, silmaga hinnates. Tähele hakkasin panema, inimnumeratsiooni, alles Räägult alates, kui memmeke, kes seal väljus, küsis juhilt – ons ta kella viie ajal tagasi ka sama teed sõitmas? Vastuseks kõlas „küll saad tagasi Suvebussiga, see tuleb pärast viit“.

Linnamäel väljus üks proua, kes minu peatusest oli peale tunud ning teekond jätkus.

Buss lippas tempokalt. Ei mingitki mugavust tagumiku all. Bussijuhitaguses reas, seal kus minagi olemas olin, küpsetas päike aknaid ja inimliha. Issand, anna kannatust (!), kuulsin ma ennast mõtlemas. Vot nii kuum oli, et hirmus. Aknakardinaid ei olnud ühelgi aknal. Tuli leppida. Vähemalt oli salongi esiotsas laeluuk avatud olekus.

Salajõe peatuses väljus üks neiu. Temale oli keegi bussi vastu tulnud, kuulda oli rõõmsaid hääli. Uks sulgus ja möödusid järgmised kilomeetrid.

Salajõel, vasakut kätt sõidusuunas, on ühed majavaremed juba aastaid kõrge rohu sees kurvastamas. Korstna otsas kurgede pesa. Märkasin paika tänagi ja eriti kelmikas oli vaatepilt – toonekurgedel toimus „tornide tants“. See oli nii vahva. Üks kurgedest tantsis sõna otseses mõttes pesa kohal õhus ja lehvitas oma tiibu. Kauaks mulle seda näitemängu ei jätkunud, buss ju kimas edasi.

Aeg-ajalt vuhisesid maanteel tornaado kiirusel ka vastasuunas sõitvad masinad. Viuh ja jälle, viuh ja jälle. Liiklust jagus.

Neoonvärvides spordipusa, 5-liitrise kanistri ning seljakotiga noormees, kes istus enne minu ees pingil, vahetas istekohta. Kolis ringi istmele, kust neiu Salajõel väljus. Paremale poole bussi. Sinna päike ei ulatanud. Silma jäid rännumehe ilusad punased päikeseprillid - tema peas. Nii, kui sain arutleda, miks ta oma silmi nendega ometi ei kata, päike ju põletamas, panigi ta prillid ette. Mõttejõud mõjus. Ma võin seda ju uskuda.

Veisekari vasakul. (Egas ma bussireisijaid vaatama sõitnud). Üks pisem loomahakatis oli suure veenõu servas. Ammutamas janujooki, vett. Püüdsin silmadega kõike elavat ja vähemelavat läbi kiirustava bussiakna-ekraani.

Hara teerist. Keegi ei lähe maha, keegi ei tule peale. Silmapiiril on rannikuserv, kus tukkumas heledanahalised veised. Suisa päikese lõõsas. Jaksavad. Eks nad ongi vastupidavad erinevates kliimatingimustes.

Heledapäine, valgete juustega mees, punase seljakotiga, millel vahvad X-kujulised traksid, läheb maha Riguldi peatuses.

Üle kadakate näen viivuks veel rannariba ning buss vurab täiskäigul edasi. Märkan paremal teepervel Riguldi mõisa viita ja mõne hetke pärast oleme ristmikul, Dirhami 10 km.

„Sinna ja tagasi“ – ostab pileti halli habeme ja punase nokamütsiga vanem mees ning võtab koha sisse juhi selja taga, kus enne X-traksidega onu istus.

Teeristilt olime küll vasakule keeranud, kuid päike paarutas halastamatult edasi, liikus meiega samas suunas. Valgesse kilesse pakitud heinarullid. Üks, kaks, kolm, palju-palju-palju...

Helkurvestidega jalgratturid sõidusuunaga sinnapoole, kust meie tuleme. Tublid. Enda turvalisuse tagamiseks on andnud parima, sõitsid pikas hanereas.

Elbiku.

Daam valgete kõrvaklappidega, kes istus minuga paralleelselt, paremal pool, valmistub mahaminekuks. Sätib endale jakki selga. Mustal jakil punane neoonvärvi triip kandiks. Sobilik värvigamma.

Jooksvalt on bussis 7 reisijat. Bussijuht kaheksas.

Äkkpidurdus.

Kummalisel kombel vaatab bussijuht justkui tahavaatepeeglisse, kuid maha ei taha keegi meist minna. Bussi uks avaneb.

„Igor jäi maha?“, küsib halli habeme ja punase nokamütsiga mees.

5-liitrine veekanister (ikka veega) veeres mööda bussipõrandat esiistmel oleva proua jalgade ette. Keegi viga ei saanud. Kanistriomanik tõusis istmelt ning läks oma anumale järele.

Õnneks ei lendanud miski ega keski oma kohalt rohkem. Bussis turvavöösid ei olnud. Vähemalt mitte reisjate jaoks. Kas juhil oli või mitte, jäigi teadmata.

Ja tuligi jooksujalul, ähmi täis reisija, Igor siis. „No ma ootasin sind seal nurga taga“ või midagi säärast ta juhile ütles, arvates, et buss pidi mõni minut hiljem jõudma.

Aeg-ajalt sõidavad meie liinibussist autod mööda. Veelgi kiiremini, kordades kiiremini...

Kõigi oma linnaostudega – mitme kotiga, valgete kõrvaklappidega daam, väljub. Peatus on Rooslepa.

Meid ikka 7 ja bussijuht kaheksas.

Männid on küll sutsu pikemate jalgadega sellel maastikul, kuid päike pressib end ka nende vahelt aknaklaasidele ligi.

Leian end mõttelt, et „see on füüsika“. Aine, millest ma kooliajal mitte millestki aru ei saanud. Kuid ma liigitasin päikeseenergia siiski sellesse lahtrisse. Naljakas, kas pole.

Mõtlesin, mis ma mõtlesin, Igor ja punase mütsi ning halli habemega mees lähevad Dirhami poe juures maha. Selge pilt. Ainuke lähedal asuv külapood. Muidugi peab endale toiduvarusid varuma. Ega buss iga päev sel liinil sõida. Tublid eesti mehed! Naised on ka tublid. Kõik sõitsid sel päeval üksinda, iseendaga.

Mehed andsid bussijuhile selge kõnega märku, et ta nad samast kohast uuesti peale võtaks. Maršruuti uurides – liigub buss pärast Dirhamisse jõudmist Riguldini tuldud teed tagasi ja sealt võtab juba suuna igale poole mujale.

Buss, teinud Dirhamis oma bussiringi-kaare peatuseni ära, olin mina ainuke, kes maha astus. Tänasin sõidu eest ja astusin vaikselt jalg-jala ette sadama suunas, et oma siht paika panna. Vaatasin kella, harutasin fotoka kotist välja. Olin jõudnud meelate tuuleiilide tallermaale. Pusa sidusin endale ümber vöö ja rohkem ei mõelnud millegi peale.

Aeg pilte vaadata. Las nüüd jutustavad nemad. (Fotole klõps võimaldab seda suuremalt ekraanil vaadata).

Silmadega kivi

Maitsvad, nagu lapsepõlveski. Siis sai merekivikesi söödud, sel korral vaid mängida nendega.

Kormoranid

Kaks suve tagasi kiikusin ise ka, nüüd oli köis pisut sõlmederohke, ei mahtunud enam hästi istuma

Kaks kivimürakat ja taga paremal kuivanud puu

Roosa

Dirhami Suvekohvik

Tütarlapsed juhatasid mind jäätise järele Dirhami Poodi

Kitsuke seest, kaupa küllaga see-eest

Iga ilmaga valmis ampsama, mina muidugi

L&L

Jupike juttu enne tagasitee lõppu. 19 reisijakohta, turvavööd, aknakardinad. Ja ninasõõrmeid lämmatav diislipõletuslõhn. Teel olles õnneks see hajub - seguneb värske õhuga, mis tuleb eiteagikust. Avatavaid aknaid ega laeluuke ei ole. Ent olen seda meelt, et alati ei peagi kõike teadma.

Kolm naisreisijat ja üks bussijuht. Nii veereme me kuni minu kodupeatuseni. Ah-jaa, see ei ole veel kõik. Ajasime bussijuhiga Dirhamis juttu ka, kui ma oma jäätise söömise olin lõpetanud. Päevad, nagu ilmaoludki, on erinevad. Kord rohkem reisijaid, kord vähem. Ta kinnitas, et on näinud päevi, kus rahvast on sadama parempoolsel kaldal, puhta liivaga pool, puhkajaist tulvil. Ilus on vaadata saabuvaid purjekaid ja vahel mõne inimesega ka törts juttu ajada. No eks ole - meiegi ju tegime seda. Ma tänan.

Ütlen ikka - kes pole Dirhamis käinud, see pole oma silmaga Dirhamit näinud.

Hobuste koplid, hobused - ilusad.

Punast värvi metallpiiretega sild.

Aulepa tuulikute esimesed labad ilmuvad - ja kohe kaovad silmapiirilt ka, segunevad kihutavate männilatvadega.

Õunapuud.

Veel kaks hobust.

Metsa väljavedu.

Roosta Puheküla mikrobuss - meist mööda kihutav.

Aulepa keskus. Maanteeäärne kauplusekompleks on vist ikka veel müümata. Väline seis paistab olema samasugune, kui aasta tagasi.

Kollane, kollane, kollane - rapsipõld akna taga.

Salajõe - org on puude taga peidus, nii ei teagi, kas sängis on kuiv...

Hmm, pale kahe kõrva vahel õhetab. Minul muidugi - palavusest jätkuvalt. Uni tahaks tulla. Võtan lonksu kodunt kaasa võetud vett, veel on mõni piisk.

Tütarlaps rohelise salli ja roheliste päikeseprillidega "netib". Tal on võimalusi päris mitu. On tahvel ja on nutikas.

Daam, kes kepi toel Elbiku peatuses peale tuli, räägib, et eilne ilm olla mere ääres parem olnud. Tuult vähem... Vai vahvat, juba mitmes päev rannamõnusid nautimas käinud.

Mul süda põksatas - Linnamäelt juba läbi. Kas tädi Räägul teepervel Suvebussi ootamas? Kiikan silmadega paremale, näen vaid pargipuid. Buss sõidab peatumata mööda.

Ehh, püksisääred - märkan need ka viimaks alla keerata. Jalutuskäigul merevees said ju üles keeratud...